Elva eellugu
Varasest ja tihedast asustusest Elva aladel annab tunnistust III - V sajandil kasutusel olnud Jaagupi tarandkalme Tõraveres. Tegemist on 9 -10 tarandist koosneva kalmega, kuhu maeti surnuid põletatult ja panustena pandi kaasa peamiselt pronksist ehteid. Samuti meenutab muistset asustust Peedu küla piiril asuv Peedu linnamägi ehk Peedu Kerikmägi, mis on üks väikseim linnamägi Eestis – linnamäe õue pindalaks on mõõdetud 650 m2. Väikese pindala ja suhteliselt lihtsate kaitseehitiste (madalad muldvallid, kraavid ja kaitsetarad), samuti leiumaterjali tõttu on linnamäe kasutamisaeg dateeritud VI - XI sajandisse. Peedu linnamäel tehtud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud arvukad rauašlaki tükid on tõendiks, et Peedu linnamäel on sulatatud rauda või tehtud sepatööd.
XV - XVI sajandil jagunesid praeguse Elva alad kolme mõisa valdusteks: von Tiesenhausenite perekonnale kuulunud Uderna (sks. k. Uddern, esmamainimine 1486) ja Konguta mõisa (sks. k. Schloß Kongota, esmamainimine 1417. aastal) ning Tartu toomkapiitlile kuulunud Meeri mõisa (sks. k. Meyershof, esmamainimine 16. sajandist) maadeks. Kirjalikke teateid sellest perioodist nende alade kohta aga napib, sest asustus oli siin väga hõre. 1638. aasta Liivimaa maarevisjonis mainitakse esmakordselt Peedu ja Nuti vesiveskeid.
1639. aastal andis Rootsi riik korralduse rajada Tartu - Riia sõjateele 14 stadolle´i ehk postijaama, nende hulgas Uderna postijaama. Uderna postijaamal oli eelkõige reisiliikluse teenindamise funktsioon Riia-Peterburi maanteel. 1796. aastal valmis Uderna hobupostijaama kompleksi kuuluv maakividest ehitatud Uderna kõrtsihoone, hiljem 1836. aastal sai ka postijaam ise uue hoone. Postijaama hoonetekompleksi kuulunud postipoiste elamu on tänaseni säilinud (ehitatud 1837) – Tartu mnt 1.
Varasest ja tihedast asustusest Elva aladel annab tunnistust III - V sajandil kasutusel olnud Jaagupi tarandkalme Tõraveres. Tegemist on 9 -10 tarandist koosneva kalmega, kuhu maeti surnuid põletatult ja panustena pandi kaasa peamiselt pronksist ehteid. Samuti meenutab muistset asustust Peedu küla piiril asuv Peedu linnamägi ehk Peedu Kerikmägi, mis on üks väikseim linnamägi Eestis – linnamäe õue pindalaks on mõõdetud 650 m2. Väikese pindala ja suhteliselt lihtsate kaitseehitiste (madalad muldvallid, kraavid ja kaitsetarad), samuti leiumaterjali tõttu on linnamäe kasutamisaeg dateeritud VI - XI sajandisse. Peedu linnamäel tehtud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud arvukad rauašlaki tükid on tõendiks, et Peedu linnamäel on sulatatud rauda või tehtud sepatööd.
XV - XVI sajandil jagunesid praeguse Elva alad kolme mõisa valdusteks: von Tiesenhausenite perekonnale kuulunud Uderna (sks. k. Uddern, esmamainimine 1486) ja Konguta mõisa (sks. k. Schloß Kongota, esmamainimine 1417. aastal) ning Tartu toomkapiitlile kuulunud Meeri mõisa (sks. k. Meyershof, esmamainimine 16. sajandist) maadeks. Kirjalikke teateid sellest perioodist nende alade kohta aga napib, sest asustus oli siin väga hõre. 1638. aasta Liivimaa maarevisjonis mainitakse esmakordselt Peedu ja Nuti vesiveskeid.
1639. aastal andis Rootsi riik korralduse rajada Tartu - Riia sõjateele 14 stadolle´i ehk postijaama, nende hulgas Uderna postijaama. Uderna postijaamal oli eelkõige reisiliikluse teenindamise funktsioon Riia-Peterburi maanteel. 1796. aastal valmis Uderna hobupostijaama kompleksi kuuluv maakividest ehitatud Uderna kõrtsihoone, hiljem 1836. aastal sai ka postijaam ise uue hoone. Postijaama hoonetekompleksi kuulunud postipoiste elamu on tänaseni säilinud (ehitatud 1837) – Tartu mnt 1.
![Picture](/uploads/2/6/7/2/26727686/3464466.jpg)
Elva sünnilugu
1887. aastal valmis Tartu - Valga raudteeliin ning 1888. aastal hakkasid Elvas peatuma reisirongid. Elvasse rajati tol ajal Liivimaa raudtee nime kandnud Pihkva - Riia raudtee vahepeatus. Et tollase tava järgi tuli veevarustusega vahejaamad ehitada 25 - 30 versta pikkuste vahemaade tagant, sai võimalikuks asula tekkimine muidu elukohana ebasoodsasse kanti – soise maastiku tõttu oli veel 19. sajandi lõpul Elva väga hõredalt asustatud maanurk. Nime sai vahevaksal lähima geograafilise objekti, Elva jõe järgi.
Elva raudteejaama mainib esmakordselt eesti keeles ka ajaleht "Olevik" 1886. aasta detsembris.1889. aastal Elva raudteejaama ametliku avamise ajal paiknesid jaama ümbruses ainult Uderna postijaam, kõrts ja mõned talud praeguse linna territooriumil. Raudteejaamaga seotud võimalusi taipas äritegevuseks ära kasutada Meeri mõisnik Oscar Alexander Carl Maria von Seydlitz, kes rajas 1890ndatel Arbi järve ja Verevi järve vahel asuvasse kuivema pinnasega kaunisse männikusse 11 ühetüübilist suvilat.
Restoran – Külalistemaja Elva. Selles majas töötas ja puhkas soome – eesti kirjanik Aino Kallas. Foto pärineb Tartumaa Muuseumi kogudest.
Raudteejaamale ja suvilatele lisaks kerkis peagi Elvasse teisigi hooneid.
1901. aastal ehitas Uderna mõisnik Oskar Matthias Fuchs suvitajate teenindamiseks suure luksusliku hotelli „Tsentraal" – nimevalik pidi tähendama, et just hotelli juures hakkab olema kujuneva asula keskus. Samal aastal avas Tartu firma Magister Jürgenson & Schabach Ernestine Eisenschmidti majas Elva esimese apteegi.
Elvast hakkas kujunema hinnatud suvituspaik. Lisaks puhkajatele saabus Elvasse elama ka lihtsamat rahvast, kes leidsid rakendust puhkajate teenindamisel – muuhulgas vajasid suvitajad aiasaadusi ja käsitööesemeid.
1905. aastal oli Elvas juba 50 majaomanikku ning ka teenuste pakkujaid tuli juurde. Raudteejaama lähedal asuvas hoones alustas tööd Roman Redlichi apteek. Sama koha peal on Elvas apteek tegutsenud tänaseks juba üle 100 aasta.
1907. aastal asutatud Elva Tuletõrjeühing (algupärase nimega Elva Priitahtlik Tuletõrjujate Selts) oli tähtis kooskäimiskoht, mis toimis kultuurielu keskusena ning ühtlasi sündisid seal muude oluliste kokkulepete hulgas otsused Elva kooli, kiriku ja kalmistu rajamiseks. Kaks aastat pärast asutamist valmis seltsimaja. Tuletõrjeühing on ainuke ühiskondlik organisatsioon Elvas, mis on alates 1907. aastast tänaseni järjepidevalt tegutsenud.
1908. aastal ehitati Uderna kõrtsist Elva raudteejaamani kilomeetripikkune kivitee, mis ühendas kaks tähtsat transpordisõlme. Hiljem kujunes samast kiviteest Elva peatänav ning 1918. aastal toimunud tänavatele nimede andmise järel sai raudteejaama ja Uderna kõrtsi vaheline tänav Kesk tänava nime – sama nime kannab see tänav praeguseni.
Verevi järve äärde kerkinud linnaosas asusid Tartu Ülikooli professorite suvilad – selle järgi hakati seda osa Elvast kutsuma professorite linnaosaks. Teiste hulgas elas seal TÜ professor Ivan Kondakov, suvitasid TÜ rektor professor V. Aleksejev ning TÜ professor Afanasjev. Ühtlasi oli see osa Elvast eelistatud suvitamispaik Vene aristokraatia hulgas.
Tähtsate ühiskondlike hoonete ja rajatiste ehitamine Elvas viibis. Kujuneva asumi maade jagunemine kolme mõisa valdusteks tingis olukorra, kus varasemast ajast juba tegutsesid nii kool kui ka kirik koos surnuaiaga Elvat ümbritsevates Nõo, Puhja ja Rõngu kihelkonnakeskustes. Seepärast avati Elvas esimene kool alles aastal 1913 – see oli kaheklassiline ministeeriumikool. Mõned aastad hiljem, 1920 pühitseti sisse Elva kirik – esimene Eesti Vabariigis valminud pühakoda (arhitekt Arved Eichorn). Elva kalmistu rajati Vaikse järve äärde Pulgaoja liivakaldale aastal 1924.
1923 aastal alustas tööd avalik raamatukogu.
1887. aastal valmis Tartu - Valga raudteeliin ning 1888. aastal hakkasid Elvas peatuma reisirongid. Elvasse rajati tol ajal Liivimaa raudtee nime kandnud Pihkva - Riia raudtee vahepeatus. Et tollase tava järgi tuli veevarustusega vahejaamad ehitada 25 - 30 versta pikkuste vahemaade tagant, sai võimalikuks asula tekkimine muidu elukohana ebasoodsasse kanti – soise maastiku tõttu oli veel 19. sajandi lõpul Elva väga hõredalt asustatud maanurk. Nime sai vahevaksal lähima geograafilise objekti, Elva jõe järgi.
Elva raudteejaama mainib esmakordselt eesti keeles ka ajaleht "Olevik" 1886. aasta detsembris.1889. aastal Elva raudteejaama ametliku avamise ajal paiknesid jaama ümbruses ainult Uderna postijaam, kõrts ja mõned talud praeguse linna territooriumil. Raudteejaamaga seotud võimalusi taipas äritegevuseks ära kasutada Meeri mõisnik Oscar Alexander Carl Maria von Seydlitz, kes rajas 1890ndatel Arbi järve ja Verevi järve vahel asuvasse kuivema pinnasega kaunisse männikusse 11 ühetüübilist suvilat.
Restoran – Külalistemaja Elva. Selles majas töötas ja puhkas soome – eesti kirjanik Aino Kallas. Foto pärineb Tartumaa Muuseumi kogudest.
Raudteejaamale ja suvilatele lisaks kerkis peagi Elvasse teisigi hooneid.
1901. aastal ehitas Uderna mõisnik Oskar Matthias Fuchs suvitajate teenindamiseks suure luksusliku hotelli „Tsentraal" – nimevalik pidi tähendama, et just hotelli juures hakkab olema kujuneva asula keskus. Samal aastal avas Tartu firma Magister Jürgenson & Schabach Ernestine Eisenschmidti majas Elva esimese apteegi.
Elvast hakkas kujunema hinnatud suvituspaik. Lisaks puhkajatele saabus Elvasse elama ka lihtsamat rahvast, kes leidsid rakendust puhkajate teenindamisel – muuhulgas vajasid suvitajad aiasaadusi ja käsitööesemeid.
1905. aastal oli Elvas juba 50 majaomanikku ning ka teenuste pakkujaid tuli juurde. Raudteejaama lähedal asuvas hoones alustas tööd Roman Redlichi apteek. Sama koha peal on Elvas apteek tegutsenud tänaseks juba üle 100 aasta.
1907. aastal asutatud Elva Tuletõrjeühing (algupärase nimega Elva Priitahtlik Tuletõrjujate Selts) oli tähtis kooskäimiskoht, mis toimis kultuurielu keskusena ning ühtlasi sündisid seal muude oluliste kokkulepete hulgas otsused Elva kooli, kiriku ja kalmistu rajamiseks. Kaks aastat pärast asutamist valmis seltsimaja. Tuletõrjeühing on ainuke ühiskondlik organisatsioon Elvas, mis on alates 1907. aastast tänaseni järjepidevalt tegutsenud.
1908. aastal ehitati Uderna kõrtsist Elva raudteejaamani kilomeetripikkune kivitee, mis ühendas kaks tähtsat transpordisõlme. Hiljem kujunes samast kiviteest Elva peatänav ning 1918. aastal toimunud tänavatele nimede andmise järel sai raudteejaama ja Uderna kõrtsi vaheline tänav Kesk tänava nime – sama nime kannab see tänav praeguseni.
Verevi järve äärde kerkinud linnaosas asusid Tartu Ülikooli professorite suvilad – selle järgi hakati seda osa Elvast kutsuma professorite linnaosaks. Teiste hulgas elas seal TÜ professor Ivan Kondakov, suvitasid TÜ rektor professor V. Aleksejev ning TÜ professor Afanasjev. Ühtlasi oli see osa Elvast eelistatud suvitamispaik Vene aristokraatia hulgas.
Tähtsate ühiskondlike hoonete ja rajatiste ehitamine Elvas viibis. Kujuneva asumi maade jagunemine kolme mõisa valdusteks tingis olukorra, kus varasemast ajast juba tegutsesid nii kool kui ka kirik koos surnuaiaga Elvat ümbritsevates Nõo, Puhja ja Rõngu kihelkonnakeskustes. Seepärast avati Elvas esimene kool alles aastal 1913 – see oli kaheklassiline ministeeriumikool. Mõned aastad hiljem, 1920 pühitseti sisse Elva kirik – esimene Eesti Vabariigis valminud pühakoda (arhitekt Arved Eichorn). Elva kalmistu rajati Vaikse järve äärde Pulgaoja liivakaldale aastal 1924.
1923 aastal alustas tööd avalik raamatukogu.
![Picture](/uploads/2/6/7/2/26727686/3295839.jpg)
Elvast saab alev
1. juuli 1923 sai Elva alevi õigused ning jätkusid arendustegevused, mille hulgas olulisemad olid tänavate valgustamine ning alevi elektriga varustamine. Paranesid ka alevi poolt pakutavad avalikud teenused - 1924 valmis ja pühitseti sisse Uderna postijaama ühekordsest hoonest kahekordseks ehitatud Elva esimene koolimaja ning samal aastal sai Elva esimese arstimaja koos haiglaraviks sisustatud toaga.
1920 - 1930tel aastatel oli Elvas pikemalt suvitada võimalik vaid jõukamatel inimestel. Soodsaimgi pansionaadikoht käis töölise palgaga suvitajale üle jõu. Ent Elva oma kauni looduse ja põneva seltskonnaga oli puhkamiskohana siiski väga ligitõmbav ning väiksema sissetulekuga tartlased kasutasid meeleldi võimalust huvirongiga üheks päevaks Elvasse sõita. Lisaks Verevi järve rannale käidi suplemas ja puhkamas ka Arbi järve rannas ja Elva jõe Liivamäe juures asunud rannas.
1929. aastal rajati Verevi järve kaldale ilus plaaž ja rannahoone basseinide ning 10 m kõrguse hüppetorniga. 1930. aastatel oli Elvas lisaks naaberlinnadest ja kaugemalt Eestimaalt tulnud puhkajatele suvitajaid Saksamaalt, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Lätist ja mujalt. Puhkajaid oli Elvas nii palju (aasta kohta 2000 - 2500 inimest), et 1934. aastal nimetati Elva ja Nuti (praegune Peedu) ametlikuks suvitusaleviks.
1937. a registreeriti suvitajaid kaheteistkümnest välisriigist, lisaks rohkelt supelsaksu omalt maalt. Elvalaste peamiseks tegevusalaks kujuneski puhkajate teenindamine. Linnas töötas restoranvõõrastemaja Elva, pansion Concordia, ujula, raudteejaama einelaud ja suvekasiino.
Lisaks kaunites randades aja veetmisele hinnati siin ka kunsti ja sporditegemist. Elval oli oma trükikoda, muusikaselts, ajalehed Elva Elu (1932 - 1937), Elva Tulevik (1934 - 1935), EELK Elva Koguduse Teataja (1935 - 1940), Elva Noorsoolane (1935 - 1936).
1935. aastal rajati Elvasse lasketiir ning 1936 valmis rahvusvahelistele nõuetele vastav väliujula, kus korraldati rahvusvahelisi võistlusi ka siis, kui Eesti Vabariik oli juba okupeeritud.
1. juuli 1923 sai Elva alevi õigused ning jätkusid arendustegevused, mille hulgas olulisemad olid tänavate valgustamine ning alevi elektriga varustamine. Paranesid ka alevi poolt pakutavad avalikud teenused - 1924 valmis ja pühitseti sisse Uderna postijaama ühekordsest hoonest kahekordseks ehitatud Elva esimene koolimaja ning samal aastal sai Elva esimese arstimaja koos haiglaraviks sisustatud toaga.
1920 - 1930tel aastatel oli Elvas pikemalt suvitada võimalik vaid jõukamatel inimestel. Soodsaimgi pansionaadikoht käis töölise palgaga suvitajale üle jõu. Ent Elva oma kauni looduse ja põneva seltskonnaga oli puhkamiskohana siiski väga ligitõmbav ning väiksema sissetulekuga tartlased kasutasid meeleldi võimalust huvirongiga üheks päevaks Elvasse sõita. Lisaks Verevi järve rannale käidi suplemas ja puhkamas ka Arbi järve rannas ja Elva jõe Liivamäe juures asunud rannas.
1929. aastal rajati Verevi järve kaldale ilus plaaž ja rannahoone basseinide ning 10 m kõrguse hüppetorniga. 1930. aastatel oli Elvas lisaks naaberlinnadest ja kaugemalt Eestimaalt tulnud puhkajatele suvitajaid Saksamaalt, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Lätist ja mujalt. Puhkajaid oli Elvas nii palju (aasta kohta 2000 - 2500 inimest), et 1934. aastal nimetati Elva ja Nuti (praegune Peedu) ametlikuks suvitusaleviks.
1937. a registreeriti suvitajaid kaheteistkümnest välisriigist, lisaks rohkelt supelsaksu omalt maalt. Elvalaste peamiseks tegevusalaks kujuneski puhkajate teenindamine. Linnas töötas restoranvõõrastemaja Elva, pansion Concordia, ujula, raudteejaama einelaud ja suvekasiino.
Lisaks kaunites randades aja veetmisele hinnati siin ka kunsti ja sporditegemist. Elval oli oma trükikoda, muusikaselts, ajalehed Elva Elu (1932 - 1937), Elva Tulevik (1934 - 1935), EELK Elva Koguduse Teataja (1935 - 1940), Elva Noorsoolane (1935 - 1936).
1935. aastal rajati Elvasse lasketiir ning 1936 valmis rahvusvahelistele nõuetele vastav väliujula, kus korraldati rahvusvahelisi võistlusi ka siis, kui Eesti Vabariik oli juba okupeeritud.
Elva linn 1938 - 1944
1. mail 1938 sai Elva linnaõigused. Aasta hiljem moodustati Elva vald ning Peedu liideti Elva vallaga. Samal ajal oli aga Euroopat haaranud 1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda, mille sündmused peagi ulatusid ka Elvasse.
1940. juunis okupeerisid Nõukogude Liidu väed Eesti Vabariigi. Kui Nõukogude Liitu rünnanud Saksamaa armeegrupi „Nord" üksused 7. juulil 1941 Eesti - Läti piiri ületasid, lootsid eestlased, et sellega on saabunud võimalus omariikluse taastamiseks. 1941. juuli algul vabastasid Eesti rahvuslaste väesalgad Elva punaarmeelaste käest, kuid oodatud omariikluse asemel algas hoopis Saksa okupatsioon. 1944 olid sakslased sunnitud Venemaa rindelt taganema.
22. - 24. augustil 1944 toimus Elva lähedal Tamsa lahing, mille käigus Tamsa ja Uuta küla all peeti maha suurim tankilahing Eesti pinnal. Selle tulemusena Nõukogude armee taasokupeeris Elva. Lahingud Eesti pinnal jätkusid kuni 1944. aasta novembrini, mil sakslased sunniti taganema ja Saksa okupatsioon asendus taas Nõukogude Liidu okupatsiooniga (kestis kuni 20. august 1991).
1. mail 1938 sai Elva linnaõigused. Aasta hiljem moodustati Elva vald ning Peedu liideti Elva vallaga. Samal ajal oli aga Euroopat haaranud 1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda, mille sündmused peagi ulatusid ka Elvasse.
1940. juunis okupeerisid Nõukogude Liidu väed Eesti Vabariigi. Kui Nõukogude Liitu rünnanud Saksamaa armeegrupi „Nord" üksused 7. juulil 1941 Eesti - Läti piiri ületasid, lootsid eestlased, et sellega on saabunud võimalus omariikluse taastamiseks. 1941. juuli algul vabastasid Eesti rahvuslaste väesalgad Elva punaarmeelaste käest, kuid oodatud omariikluse asemel algas hoopis Saksa okupatsioon. 1944 olid sakslased sunnitud Venemaa rindelt taganema.
22. - 24. augustil 1944 toimus Elva lähedal Tamsa lahing, mille käigus Tamsa ja Uuta küla all peeti maha suurim tankilahing Eesti pinnal. Selle tulemusena Nõukogude armee taasokupeeris Elva. Lahingud Eesti pinnal jätkusid kuni 1944. aasta novembrini, mil sakslased sunniti taganema ja Saksa okupatsioon asendus taas Nõukogude Liidu okupatsiooniga (kestis kuni 20. august 1991).
Eesti NSV ajal
Sõjajärgsetel aastatel okupatsioonirežiimi ja keeruliste poliitiliste sündmuste taustal arenes Elva kohalik elu siiski omasoodu edasi ning säilitas populaarsuse suvituspaigana.
Aastateks 1950 - 1962 sai Elvast samanimeline rajooni keskus. Hoogsalt arendati tööstust ja ehitustegevust. Sel perioodil valmisid mitmed ühiskondlikud hooned - kaubamaja, praegune algkooli maja, saun, parteikomitee hoone (nüüd linnavalitsuse maja). Kiiresti arenes individuaalelamuehitus. Ilmus ajaleht Uus Tee (1951-1962).
1950 alustas Peedul loomeinimeste vastuvõttu Kirjanike Maja. Püsivamalt elasid seal Erni Hiir, Boris Kabur, Kalju Kangur, Kersti Merilaas, Astrid Reinla, Paul Rummo, August Sang, Joel Sang, Ilmar Sikemäe, Ülo Tonts ja teised tuntud kirjanikud.
1958 liideti seni iseseisva kuurortasulana eksisteerinud Peedu Elvaga.
Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud arengutest Elva linnas on tänaseks märkimisväärseimad kultuuri- ja spordiga seotud sündmused:
1959 asutati Elva rajoonidevaheline Koduloomuuseum (esimene püsiekspositsioon 1961).
1964 -1966 ehitati Elva lasketiir ümber suurejooneliseks laskespordikeskuseks, millest sai
Nõukogude Liidu laskespordi esindusmeeskonna treeningbaas.
Sõjajärgsetel aastatel okupatsioonirežiimi ja keeruliste poliitiliste sündmuste taustal arenes Elva kohalik elu siiski omasoodu edasi ning säilitas populaarsuse suvituspaigana.
Aastateks 1950 - 1962 sai Elvast samanimeline rajooni keskus. Hoogsalt arendati tööstust ja ehitustegevust. Sel perioodil valmisid mitmed ühiskondlikud hooned - kaubamaja, praegune algkooli maja, saun, parteikomitee hoone (nüüd linnavalitsuse maja). Kiiresti arenes individuaalelamuehitus. Ilmus ajaleht Uus Tee (1951-1962).
1950 alustas Peedul loomeinimeste vastuvõttu Kirjanike Maja. Püsivamalt elasid seal Erni Hiir, Boris Kabur, Kalju Kangur, Kersti Merilaas, Astrid Reinla, Paul Rummo, August Sang, Joel Sang, Ilmar Sikemäe, Ülo Tonts ja teised tuntud kirjanikud.
1958 liideti seni iseseisva kuurortasulana eksisteerinud Peedu Elvaga.
Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud arengutest Elva linnas on tänaseks märkimisväärseimad kultuuri- ja spordiga seotud sündmused:
1959 asutati Elva rajoonidevaheline Koduloomuuseum (esimene püsiekspositsioon 1961).
1964 -1966 ehitati Elva lasketiir ümber suurejooneliseks laskespordikeskuseks, millest sai
Nõukogude Liidu laskespordi esindusmeeskonna treeningbaas.
1965 taastati Elva puhkelinna õigused.
1971 avati Eduard Kutsari ateljeemuuseum J. Kärneri tänaval.
1974 avati Leopold Hanseni majamuuseum Vaiksel tänaval.
1977 valmis uus rannahoone-vetelpäästejaam.
1983 Tartu Maratoni finiši paigaks sai Elva.
1986 valmis kino Heli (arhitekt Maie Penjam). Praegu asub samas hoones Elva Huviala- ja Kultuurikeskus Sinilind.
1987 Elva sai teise keskkooli (praegune Elva Gümnaasium).
1990 sai Elva koduloomuuseumist Tartumaa Muuseum ning samal aastal avati Peedu algkool.
1971 avati Eduard Kutsari ateljeemuuseum J. Kärneri tänaval.
1974 avati Leopold Hanseni majamuuseum Vaiksel tänaval.
1977 valmis uus rannahoone-vetelpäästejaam.
1983 Tartu Maratoni finiši paigaks sai Elva.
1986 valmis kino Heli (arhitekt Maie Penjam). Praegu asub samas hoones Elva Huviala- ja Kultuurikeskus Sinilind.
1987 Elva sai teise keskkooli (praegune Elva Gümnaasium).
1990 sai Elva koduloomuuseumist Tartumaa Muuseum ning samal aastal avati Peedu algkool.
Elva linn 1991- …
Kaasaegne Elva on säilitanud oma algupärase suvituslinna iseloomu, kuid paljude inimeste jaoks on Elva siiski eelkõige elamis- ja töötamiskoht.
Pikema vaheaja järel on alates 1991. a Elvas taas erinevate nimedega ajalehte välja antud. 1994.a 1. septembrist kannab see nime "Elva Postipoiss" ja ilmub regulaarselt igal laupäeval.
Kohalikku elu juhtiv Elva linnavalitsus tegutseb aastast 1996 endises haigla hoones aadressil Kesk 32. Raekoja tornikell mängib igal keskpäeval ja keskööl Aleksander Lätte meloodiat „Kuldrannake," mille sõnade autor, Ado Reinvald on Elvas elanud.
2006 - 2007 restaureeriti Elva ajalooline vaksalihoone ning 2008 avati vaksalihoone ruumides Elva puhkepiirkonna matkakeskus – nagu Elvale läbi aegade omane on olnud, oodatakse siia tänagi meeleldi inimesi suvitama või aktiivset puhkust veetma ning hea võõrustajana juhatab Elva matkakeskuse kaudu oma külalised kõige põnevamate paikadeni.
Kaasaegne Elva on säilitanud oma algupärase suvituslinna iseloomu, kuid paljude inimeste jaoks on Elva siiski eelkõige elamis- ja töötamiskoht.
Pikema vaheaja järel on alates 1991. a Elvas taas erinevate nimedega ajalehte välja antud. 1994.a 1. septembrist kannab see nime "Elva Postipoiss" ja ilmub regulaarselt igal laupäeval.
Kohalikku elu juhtiv Elva linnavalitsus tegutseb aastast 1996 endises haigla hoones aadressil Kesk 32. Raekoja tornikell mängib igal keskpäeval ja keskööl Aleksander Lätte meloodiat „Kuldrannake," mille sõnade autor, Ado Reinvald on Elvas elanud.
2006 - 2007 restaureeriti Elva ajalooline vaksalihoone ning 2008 avati vaksalihoone ruumides Elva puhkepiirkonna matkakeskus – nagu Elvale läbi aegade omane on olnud, oodatakse siia tänagi meeleldi inimesi suvitama või aktiivset puhkust veetma ning hea võõrustajana juhatab Elva matkakeskuse kaudu oma külalised kõige põnevamate paikadeni.